kolmapäev, 11. juuli 2012

Öös on...

... asju kohe kindlasti, näiteks öötaevast peegeldav tiik ja...
Ja öös on sündmusi.Tiigi ümber ja tiigis.

Mulle meeldib öösiti ringi jalutada, Suur Sõber külge toetamas ja kassid paažidena sabas, ka tiigi ääres istuda ja kuulata ööhääli ning vaadata kuidas kalad lupsu lüües taeva peegeldusse tiigipinnale ringe teevad.
Ju see öine elu vees erutab ka kasside erksaid instinkte, Kooretilk on nii mõnigi kord neid veeringe või üle lendavat satikat püüdmas vette plartsatanud.
Üleeile öösel tabasid mu kassid tiigi ääres luuramas naabrikassi, ega muidu polekski enam õue läinud, aga Kass Kurepoja kaeblik appihüüd ajas mu tiigi juurde tagasi - no kuidas sa ei lähe sellele raske lapsepõlve läbielanud ja vist kõigilt küla kõutsidelt tappa saanud argpüksist karvakerale appi! Suur Sõber oli juba end magama sättinud ja kaasa ei tulnud. Jõudsin tiigi äärde just siis kui teine eluheidik, Kooretilk, oma sõbrale appi ruttas ja naabrikõutsi ründas. Vaene naabrite kõuts, polnud tal kusagile mujale taganeda kui tiiki sulpsata. Polnud mõtet appi tõtata, kassid oskavad ise ka välja ujuda, aga mis oli ootamatu, et Kooretilk talle järgi hüppas ja vees olevale kassile kallale sööstis. Madin oli kõva veepladinaga, võtsin juba kahva, et kasse lahutada enne kui Kooretilk naaberkõutsi uputab või madistades vesiroosist rohuhaket teevad, aga kõuts pääses madalamasse ossa, kus oli veel üks väike kisma ja lõpuks putkasid läbimärjad kassid teine teise suunda.
Oma territooriumi kaitsmine? Pole kunagi näinud, et see küllaltki leebe iseloomuga kassike, kes küll kodutuna õppinud nii ettevaatlikuks kui ka oma elu eest vihaselt võitlema, oleks naaberkasside vastu vaenulik olnud, pigem pidas neid oma sõpradeks. Kass Kurepoeg ikka see, kes võõrast kassi aias kohates vihaselt turtsus ja hädakisa tõstis ning esimesel võimalusel punnu pani.

Vot sellised räsitud nägid järgmisel päeval nii Flammea kui ka madalas vees olev taimedepadrik.
Aga üllatuse tegi ka vesiroos, alul arvasin, et need kaugele ulatuvad lehed on kasside võitluse käigus taime küljest lahti tulnud, aga võta näpust - kõik lehed kõvasti kinni ja mis imelik, nad muutkui kasvatavad oma varsi pikemaks ja lehti suuremaks, suurimad lehed juba praevaagnasti latakamad ja ulatuvad juba pea kaldast kaldani. Lehevarte ja ka õievarte pikkust arvestades võiks selle vesiroosi küll poole sügavamale istutada.
Kas kalad kakades väetavad nii võimsalt või pingutasid kasside võitlusele kaasa ja nüüd ei saa kasvamist pidama? Kaladele pole ka lisatoitu eriti andnud, neil esialgu on veest nii vetikaid kui ka vesikatku kõhutäiteks võtta piisavalt.



5 kommentaari:

thela ütles ...

Suveööd on lummavad tõesti. Isegi minusuguse kuldmagaja võtavad mõnikord öösel aias ringi kondama. Kaklevad kassid on minulgi tiiki kukkunud, kuid seal nad veesõjaga ei jatkanud, putkasid kumbki ise suunda kasukat kohendama.

isehakanud lillekasvataja ütles ...

öösiti on lahe jah, igasuguseid asju juhtub, muidu ei kujutaks ettegi

MUHEDIK ütles ...

Oi kui lahe:) Tal on kohe säärane äratulenägu ees ja seda peremeest kiirgab iga karva otsast.

Ja igas öös on asju tõesti...

Kimalane ütles ...

Hiline, Sa kirjutad ikka väga toredasti. Loed ja pilt kohe liigub meeltes.
Soovin ilusaid-sumedaid suveõhtuid!

elfriide tramm ütles ...

ööd on mindki alati lummanud ja kutsunud... kahju kohe, et vahel uni võitu saab :)